Ammu enne seda, kui su nimi öeldud sai, vesi kandis esimest südamelööki. Sinu ema üsas, Sa hõljusid selles. Enne kui sa kunagi puudutasid maad, sind hoidis vesi. Ja meie inimesed on seda alati teadnud. Anishinaabide hulgas ei ole vesi ressurss. See on sugulane. Selle nimi on Nibi. Sellega räägitakse. Sellele lauldakse. Seda kantakse tseremoonial. Seda kaitsevad naised, sest naised kannavad elu samamoodi nagu vesi — vaikselt, võimsalt, luba küsimata. Vesi on esimene ravim. Jõed olid meie kiirteed enne asfalti. Järved olid meie peeglid enne klaasi. Vihm oli meie õnnistus enne torujuhtmeid. Me ei “oma” vett. Me kuulusime sellele. Ja ometi täna — Vesi on pudelis. Müüdud. Mürgitatud. Ümbersuunatud. Neetud. Kuivaks…