Eesti luule
“Olen paju”
Olen paju ja mind
on väga raske murda.
Tormid, mis tapavad
kuuski, ei tee mulle
midagi.
Painutasid mu
maadligi ja ma tegin
endale uued juured,
uued võrsed ja võrakuju.
Ka vanas kartulikorvis,
ukse taha unustatud
luuana suudaksin ma
kevadel lehte minna.
Olen paju. Minu nimes
on palju lihtsat rõõmu,
sootihaste säutsumist,
vilepilli häält kevadiste
luhaheinamaade kohal.
“Aeg”
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
”Nii vaikseks kõik on jäänud”
Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.
Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
sa üksi seisataks
ja ümber nagu tuuled
su üle juttu a’aks –
ei mõista, siiski kõigest
sa nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi –
ja ohkad endamisi,
ja ohkad jällegi…
Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.
“Sirelite aegu”
All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael –
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õtsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!
“Elul ei ole lugu”
Elul ei ole lugu,
elu on loomine.
Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?
Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?
Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?
Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –
elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.
“Olla veel laps”
Olla veel laps ja sumada lompides,
asjade olemust kogeda kompides.
kastepiiskades näha imedust,
käia, kartmata ööd ja pimedust,
aus olla aususest midagi teadmata,
laulda südamest ridagi seadmata,
hommikul eilsest puhtaks end küürida,
võõraid voorusi mitte üürida,
mitte end teadmiste torni müürida,
paati veel nimeta merele tüürida.
Olla kui laps ja joobuda viinata,
lemmiklauludest loobuda piinata.
lõpmatult ühest ja samast tüdida,
ülekohust tajuda üdiga,
süüa isukalt leiba ka lihata,
armast armsamaks hüüda tihata,
hingega hoida ja vihaga vihata,
suuremaks, suuremaks kasvada ihata.
Laps olla, laps olla kaua nii
hällist hauani.
“Ka sisaliku tee”
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
“Ma arvasin”
Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.
Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.
Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.
Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.
Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.
Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata.
Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.
“Ilus maa”
Ilus on suvi ja õhtu,
loojangu värve
langeb me pääle.
Ilus on öö
tähtede vöö,
võimsaid soove kiirgab me pääle.
Tähed, mis õhtuti tõusevad,
hommikul tagasi rändavad
isade maale.
Õhtud mis öö aega sõuavad,
hulguvad, otsivad, jõuavad
pärale hommiku maale.
Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.
“Kodu”
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrvas mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema!”
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas –
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas!
Tänutundes ja valguses,
HingeTee
