Meenutagem korra lapsepõlve paljajalgseid hetki, vanavanemate juures veedetud aegu, kui talla alla satunud kivid, soojendasid me väikeseid jalgu. Saime ja tahtsime käia mööda kivist, mullast, rohust õu, otsides aiast maitsvaid marju, joostes metsavahelt randa, kus meid ootamas oli järvevesi kaldal, sõbrad mängeldes palliga, üksteisele naersid. Sedasi hommikust õhtuni, suvises päikeselises päevas, päevast päeva, kuni suvi veel kestis. Meile meeldis õues, puhtas õhus, looduses, olime loomulikud, olime osa loodusest. Läbi oma jalgade saime tagasisidet, mängisime ja tuntsime ennast hästi, olime ühenduses maaga. Kas teeme seda ka praegu? Kui ei siis millal see muutus? Mis meid praegu segaks jalavarje koju jätmast, nagu lapsepõlves tehtu. Ühendudes maa loodusliku energiaga, kõndides paljajalu rohus, liivas,…