Teen silmad lahti, ärkan, tõusen voodist üles, vaatan aknast välja, vaatan seda linna ja miskit minus teab, et see mis ma näen, on mu enda reaalsus, ka sinu, kes sa mõtiskled, oled sarnases, oled siin. Selleks, et näha mis ei meeldi, on hea seda kogeda. Kuhu me liigume selle üleliigse linnastumisega, äkki on aeg olla valmis, et uuesti maastuda? Kuhu viib see elutormi kiirrong, kas ja kuhu teeme me oma vahepeatused, kas ka väljume nendes ühis ja üksikpeatustes, et vajadusel mööda uusi teid siis ühiselt või üksi kulgeda, sõita? Kas me elud siin siis sedavõrd planeeritud, vaba aega peatumisteks, muutusteks veel leiame? Teeme pausi, et avada uks iseendasse, iseenda algsesse,…