Väga paljud meist otsivad seda oma teed, eriti praegusel ajal, kus igal sammul võime leida infot, kus suunatakse leidma ennast, enda eesmärki, enda kutset. Ning peale kõiki neid loetud artikleid, õpetusi, kursuseid… tunnevad paljud end veel kaugemal olevat sellest enda teest, mida iga hinna eest leida on soovitud. Kuidas ja kust me leiame siis selle enda tee? Nagu ikka, kõik, mis tundub keeruline, on tegelikult väga lihtne – samm sammu järel hoides tasakaalu. Just tasakaal ongi see punkt, mille kaudu me tunneme ära enda südame tee – me tunneme end sellel sügavas sisemises harmoonias. Tasakaal, mis on loodud vastavalt sellele mis on praegu. Me liiga tihti kaldume otsimisse ja oleme…

Kasv on alati ebamugav, see viib meid eemale sellest, mida teame, sellest, millega oleme juba nii ära harjunud. Kuid samas kui see ebamugavus on läbi saanud, kui ühel hetkel järsku on jõudnud kohale hetk ära tunda, et sa pole enam sama… siis on sinus suur äratundmine. See tundmatus, kuhu suunas sa kasvanud oled, on justkui omasem. Me kasvame läbi aja lähemale Iseendale, kuid alati on see tee ka tundmatusse. Paradoksaalsus ei jäta puudutamata ühtegi elutahku. Vaid läbi tundmatu jõuame me lähemale tuntule – sellele sisemisele elukogemusele ja tarkusele, mis voolab meie endi soontes; sellele ilule ja puhtusele, mis hingab läbi meie endi südamete; sellele tõelisusele ja ekstaatilisele harmooniale, mis elab…