Oleme valmis uksi avama või edasi magama? Avane inimene, kui oled valmis. Kus hirm, seal pole vaba inimest, kus vaba inimene, seal pole hirmu, ikkagi inimene või mitte, hetkel kehas? Oleme praegu õnnelikud või mitte, kurbus või valu, mida tunned? Oled inimene, kas ärkad või tukud ikka unes? Midagi pole võimalik võita ja kõik on võimalik kaotada, kõik on võimalik. Ärgata ja panna täiega või puhata aastaid, oleme juba õnnelikud, homset ikka näeb. Keha kell ikka tiksub, igaühel oma aeg, kui aeg käes, ärkame talveunest. Kannata ära või ära kannata, elu on ja jääb, vabadus meie sees avab kõik uksed, ajatu valgus jääb. Avada ja avaneda või hoida kinni ja…

Tervenda end, me kõik oleme selleks võimelised! Keha tervendab end ise, tagame kehale sobivamad tingimused paranemiseks ja taastumiseks ja hingele kasvuruumi, nii see tervenemine alaku, nüüd ja praegu. Mõteviisi muutus, meie mustrid, millesse oleme takerdunud, laseme lahti kogu seni õpitu, sest uus ja huvitav ei saa tulla, kui vanast hoiame endiselt kinni, nii lihtsalt on. Kui vaja, ole haavatav, ütle välja ja väljenda, näita välja, mida tunned. Vahel tulevad raskused meile midagi õpetama, kui vaid kuuleks, mis tal öelda, lihtsalt oota, veelkord tasa, kuula, ta vaikselt sosistab. Vahel väsinuna edasi justkui tõttad, kas keegi meist endist tähtsam? Oma mõtteid ära suuna, seisa kohal, justkui puuna, lõdvestu ja puhka. Kui vaja,…