Kaua aega tagasi anishinaabe’sid hoiatati. Mitte hirmutades, mitte vihaga, vaid tõega. Vanemad ütlesid, et tuleb aeg, mil inimesed seisavad teelahkmel. Mitte ainult põlisrahvad. Kõik inimesed. Meie ees avaneb kaks rada. Üks on lai. Lihtsalt käidav. Ahnusest, võimukusest ja unustamisest sisse tallatud. Rada, kus maad koheldakse asjana. Kus inimesi koheldakse vahenditena. Kus vaim on asendunud müra, raha ja täitumatu näljaga. Teine on kitsas vaikne raskem käia endiselt roheline ikka elus. Austuse rada maa vastu vee vastu esivanemate vastu ja nende vastu, kes pole veel sündinud. Kuues Tuli ei ole ettekuulutus tulevikust. See on ettekuulutus PRAEGUSEST HETKEST. See on tuli, kus keegi ei saa peituda enam teadmatuse taha. Kus mitteteadmise teesklemine on…