Vahel meid haarab kirjeldamatu tühjus, kadunud on kõik tunded ja mõtted. Paljud püüavad seda eirata ja leiavad viise end ruttu eemale viia selle tunnetamiselt kuid see on väga oluline üleminek. See tavaliselt järgneb muutusele, välisele või sisemisele – mõnele kindlale kavatsusele elus midagi muuta, kindlale sõnale, teole, rituaalile… mis iganes me oleme enda sisemuses vastu võtnud, et muutub meie elus. See tühjus, see kirjeldamatult vaikne hetk meie elus, on see, kus toimub lahti laskmine. See, et uus saaks sündida, peab alati miski surema. See on hetk, kus vana hakkab meist eemalduma ning sellest jääb järgi tühjus. Alati usume, et kui me ei tunne ennast elutipul ja hästi siis midagi on…

Väga paljud meist otsivad seda oma teed, eriti praegusel ajal, kus igal sammul võime leida infot, kus suunatakse leidma ennast, enda eesmärki, enda kutset. Ning peale kõiki neid loetud artikleid, õpetusi, kursuseid… tunnevad paljud end veel kaugemal olevat sellest enda teest, mida iga hinna eest leida on soovitud. Kuidas ja kust me leiame siis selle enda tee? Nagu ikka, kõik, mis tundub keeruline, on tegelikult väga lihtne – samm sammu järel hoides tasakaalu. Just tasakaal ongi see punkt, mille kaudu me tunneme ära enda südame tee – me tunneme end sellel sügavas sisemises harmoonias. Tasakaal, mis on loodud vastavalt sellele mis on praegu. Me liiga tihti kaldume otsimisse ja oleme…

Kasv on alati ebamugav, see viib meid eemale sellest, mida teame, sellest, millega oleme juba nii ära harjunud. Kuid samas kui see ebamugavus on läbi saanud, kui ühel hetkel järsku on jõudnud kohale hetk ära tunda, et sa pole enam sama… siis on sinus suur äratundmine. See tundmatus, kuhu suunas sa kasvanud oled, on justkui omasem. Me kasvame läbi aja lähemale Iseendale, kuid alati on see tee ka tundmatusse. Paradoksaalsus ei jäta puudutamata ühtegi elutahku. Vaid läbi tundmatu jõuame me lähemale tuntule – sellele sisemisele elukogemusele ja tarkusele, mis voolab meie endi soontes; sellele ilule ja puhtusele, mis hingab läbi meie endi südamete; sellele tõelisusele ja ekstaatilisele harmooniale, mis elab…

Sa otsid seda, mis on tõeline. Sa otsid seda, mis on päris ja mis on nii ehe sinu enda südames. Sa ei lepi vähemaga, sa ei ole valmis loobuma sellest ei ühegi lihtsama võimaluse nimel. Sa tead, et su elu ei omaks mitte mingisugust tähendust kui sa elaksid teiste poolt seatud piirides ja reeglites. Sa tead, et sa ei tunneks kunagi tõelist elu endas voolamas leppides elamisega teiste poolt seatud normides. Sa otsid, sest sa tunned seda endas. Sa otsid, sest sa tead sügaval enda olemuses, et mitte miski muu ei ole võimeline sind täitma. Sa otsid ja sa tead, et sa leiad. Sa tead, et üks päev sa võid…

End avades me hakkame end tükk tüki haaval lahti võtma, et lubada kergusel endasse siseneda. Kuid see enda vaikselt lahti harutamine ise pole kerge töö, me peame vaatama igat tükki endast. Me leiame sealt allasurutud igatsused, allasurutud soovid, ihad, hirmud; me leiame sealt palju piire, mis ei sobitu meie tõelise olemusega ja millest on raske lahti lasta, sest me ei tea mis saab meist ja meie elust kui need uskumused ja teadmised enam meid koos pole hoidmas. Tükk tüki haaval me harutame end lahti. Me kogeme iga tüki vabanemist uude kergusesse, mis võib rohkem tunduda kui läbi seina kõndimine, me peame vahel mitu korda proovima ja pea ära lööma, enne…