Vahel teeme pause, seedime, et siis jälle edasi toimetada, kõik omal ajal. Elu on muutuses ja meil on muutuste ja vabaduse aeg, aeg võtta vastutus, oma keha ja tervise eest enda kätte. Need on rütmid, milles elame, rütmid milles hingame. Keegi teine ei pane meid naerma, keegi teine ei tee meid terveks, keegi teine ei näe meie eest, me peame ise nägema, aeg on võtta silme eest meid pimendavad klapid, võtame kokku oma julguse, oleme tõesed, oleme ehtsad, et olla vabad, tegema ise otsuseid, aeg on käes. See keegi teine saab olla toeks, saab julgustada, kui aga tuge ega julgustust pole, oleme näiliselt justkui jäetud üksi. Oleme nagu filmis, oleme…

Vanaema isa hüüti Pruuniks Pistrikuks. Vanaema ütles, et ta mõistmine oli sügav. Ta tundis puude mõtteid. Vanaema ütles, et ükskord, kui ta oli väike tüdruk, oli vanaisa häiritud ja ütles, et valged tammed, nende lähedal mäel, on ärevad ja hirmul. Ta veetis sageli aega sel mäel, tammede keskel. Need olid väga kaunid, kõrged ja sirged. Nad polnud isekad ja jätsid ruumi sumakile, persimmonile, hikkoripuule ja kastanile, metsaelanike toitmiseks. Isekuseta olemine andis neile suure vaimu ja see vaim, oli tugev. Vanaema ütles, et ta isa oli tammede pärast nii mures, et ta jalutas nende vahel öösel, sest ta teadis, et midagi on viltu. Siis, ühel varahommikul, kui päike mäeserva tagant koitis,…

Oleme selle maailma valgus, tuli ja vesi, kõige algus. Üks hetk me lihtsalt märkame ja oleme muutunud, muutunud teadlikumaks maailmast, iseendast. Meis pole enam midagi, mis meid segaks, sel hetkel, me võtame kõik vastu, nagu on. Me laseme valgusel endast läbi voolata, me laseme energia vormidel, energiatel voolata valgusesesse, algsesse, vormita olekusse, omade juurde, me päästame situatsioonid, kuhjunud oleku, viime nad algsesse, loomulikku vormi. Me teeme seda siis, kui me tunneme, et see on vajalik, see hakkab meis ise, õigel hetkel toimetama ja me aitame loomulikul viisil sellel edasi kulgeda, me teeme kõik õigesti, ka eksimused on õiged, sellise usaldusega toetame enda ja teiste olemust. Meil on enda ja teiste…

Meil pole seda, mida küsite, meil on midagi enamat, meil on ajatute ajastu, me endi käe ulatuses, just siin ja praegu, meie kohalolu võimes. Ühtekuuluvus, mida otsime, on kogu aeg olemas. Kas meil on aga aega tarvis, kui saame seisatada aja, mida teevad ajaga ajatud? Meie ees on maailm valla, ärme heida omi päid siis norgu, omi päid siis alla. Maailm, see nõnda suur ja imeline, kas vaja aga liialt kiinduda, siinsesse, asjade maailma, maisesse varasse? Hoiame hingelisel, ajatul, elaval praegusel, oma tähelepanu. Oleme osake kõigest, oleme osake meist endist. Lihtsalt peatu, seisev aeg on veatu. Kui omada sa kõike proovid, siis aina enam juurde soovid, kui kiindud, kas ka…

Ausus on tala, millele on võimalik ehitada uut, rahu on see, millele sa toetud, on see, mis sa oled. Rahu on olemas ka siis, kui oled kisa ja keeriste keskel. Võid olla hirmust ümbritsetud, kuid sina ei pruugi seda tunda, kuna sinus teda pole, sina pole see konkreetne hirm, sina pole hirm. Hirm on see, keda pole, et sõnad ei läheks raisku, hetk siis ole vaiki, vaikuses kuuldub ausus ja rahu. Püsi kodus, kanna maski, hoia süld vahet, pese käsi, e-õpe, e-seadmed, mobiilsed ja traadita lahendused on just need, millest võiksime võimalikult palju eemale hoiduda. Mingi mõõde, mingi puudutus, mingi taju on siis olemata ja nii su tajud ei avaldu,…