Vahel me muretsema, mõnikord ka teadmatusest, teadmata, mis tegelikult toimub. Murest hoolimise asemel võiksime jääda pigem vaatlejaks, muretut hoolimist meile endile, meile kõigile, kõigi ja kõige, kogu elava hüvanguks. Keegi sina, keegi meist, kes sa hetkel muretsed, tea, et ainuüksi muretsemine ei tee olukorda paremaks. Me muretseme enamasti neist, kellega on meil kõige suurem kokkupuude, kellest me kõige enam hoolime. Kui ei hooliks, ei oleks ka muret. Muretseme ja hoolime vastavalt sellele, mis me eludes toimub või ei toimu. Miskipärast me muretseme oma kõige kallimate käekäigu pärast, vahest rohkem, kui iseenda omast. Meil pole võibolla sarnast kogemust või vastupidi, me ei soovi seda neile ja me reageerime üle, kui miskit…

Meie hingeelu ja keha heaolu ei pruugi ühiskonna arusaamadega kattuda. Üldise arusaama järgi peaksime ehk teadmisi juurde õppima, olema teistest kuidagi paremad, väljapaistvamad, vajalikumad, kasumlikumad ja nii edasi. Veel ja veel, et midagi on veel juurde vaja, et midagi on veel teha, et midagi on veel õnnest puudu aga tegelik, elav elu on võibolla teistsugune, ehk tuleks kõik olemasolevad teadmised siis unustada, kiht-kihi haaval, kihte aina vähendades, et tunda, et näha, et olla, meie hingeelu imelises olemuses. Vähem müra, rohkem vaikust. Tehkem oma elud vähem müra ning tavameedia vabamaks, seda välist tuleb igast aknast, uksest ja ka seinast. Silma ja kõrva edastatava kõrval on veel nähtamatud mürad, mis meie kehasid…

Kui me tahame midagi uut, midagi teistsugust siis alustame iseendast, alustame algusest. Teeme midagi teisiti kui varem, pole paremat aega kui praegu. Praegu on õige aeg ja tea, et oleme alati hoitud. Oleme enda vastu ausad, oleme enda vastu head. Ma ei saa öelda, et teeme seda või teist ja siis juhtub nii. Ma saan öelda, et mis me oleme või ei ole, on kinni me usus, on kinni me peas ja ma ei räägi siin religioosest usust. Tõeline usk on täiuslik, temas sisaldub kõik vajalik. Kui keegi arvab, et väljapääsu pole, siis seda polegi, muuda oma mõtet ja väljapääs on olemas. Hoolitseme enda eest, peseme puhtaks oma aegunud mõttemustrid meist endist, peseme maha…

Teen silmad lahti, ärkan, tõusen voodist üles, vaatan aknast välja, vaatan seda linna ja miskit minus teab, et see mis ma näen, on mu enda reaalsus, ka sinu, kes sa mõtiskled, oled sarnases, oled siin. Selleks, et näha mis ei meeldi, on hea seda kogeda. Kuhu me liigume selle üleliigse linnastumisega, äkki on aeg olla valmis, et uuesti maastuda? Kuhu viib see elutormi kiirrong, kas ja kuhu teeme me oma vahepeatused, kas ka väljume nendes ühis ja üksikpeatustes, et vajadusel mööda uusi teid siis ühiselt või üksi kulgeda, sõita? Kas me elud siin siis sedavõrd planeeritud, vaba aega peatumisteks, muutusteks veel leiame? Teeme pausi, et avada uks iseendasse, iseenda algsesse,…