Kui me tahame midagi uut, midagi teistsugust siis alustame iseendast, alustame algusest. Teeme midagi teisiti kui varem, pole paremat aega kui praegu. Praegu on õige aeg ja tea, et oleme alati hoitud. Oleme enda vastu ausad, oleme enda vastu head. Ma ei saa öelda, et teeme seda või teist ja siis juhtub nii. Ma saan öelda, et mis me oleme või ei ole, on kinni me usus, on kinni me peas ja ma ei räägi siin religioosest usust. Tõeline usk on täiuslik, temas sisaldub kõik vajalik. Kui keegi arvab, et väljapääsu pole, siis seda polegi, muuda oma mõtet ja väljapääs on olemas. Hoolitseme enda eest, peseme puhtaks oma aegunud mõttemustrid meist endist, peseme maha…

Teen silmad lahti, ärkan, tõusen voodist üles, vaatan aknast välja, vaatan seda linna ja miskit minus teab, et see mis ma näen, on mu enda reaalsus, ka sinu, kes sa mõtiskled, oled sarnases, oled siin. Selleks, et näha mis ei meeldi, on hea seda kogeda. Kuhu me liigume selle üleliigse linnastumisega, äkki on aeg olla valmis, et uuesti maastuda? Kuhu viib see elutormi kiirrong, kas ja kuhu teeme me oma vahepeatused, kas ka väljume nendes ühis ja üksikpeatustes, et vajadusel mööda uusi teid siis ühiselt või üksi kulgeda, sõita? Kas me elud siin siis sedavõrd planeeritud, vaba aega peatumisteks, muutusteks veel leiame? Teeme pausi, et avada uks iseendasse, iseenda algsesse,…

Ükshetk märkad, et sa usaldad. On tühjus ja sa justkui oleksid üksi aga kogu maailm on sinuga. Oleme tulnud muutma maailma läbi iseenda. Saada kokku iseendaga, on saada kokku selle maailmaga, on saada kokku kogu universumiga. Pole vahet kui suurt või väikest mõõtu tegeleasega me parasjagu kokku puutume, sealt peegeldub meile me enda maailm, me ise. Saame kokku, hoiame kokku ja ärme jää üksteisele võõraks. Sisemise rõõmuga võtame vastu selle, mis on. Me oleme koos just nendega, kellega meil parasjagu vaja. Me ise aga määrame oma tulevase käekäigu, iga meie mõtte ja teoga, selles praeguses hetkes. Muudame miskit kui tunneme vajadust, näiteks kellega ja kus me oma aega veedame. Liigume…

Meenutagem korra lapsepõlve paljajalgseid hetki, vanavanemate juures veedetud aegu, kui talla alla satunud kivid, soojendasid me väikeseid jalgu. Saime ja tahtsime käia mööda kivist, mullast, rohust õu, otsides aiast maitsvaid marju, joostes metsavahelt randa, kus meid ootamas oli järvevesi kaldal, sõbrad mängeldes palliga, üksteisele naersid. Sedasi hommikust õhtuni, suvises päikeselises päevas, päevast päeva, kuni suvi veel kestis. Meile meeldis õues, puhtas õhus, looduses, olime loomulikud, olime osa loodusest. Läbi oma jalgade saime tagasisidet, mängisime ja tuntsime ennast hästi, olime ühenduses maaga. Kas teeme seda ka praegu? Kui ei siis millal see muutus? Mis meid praegu segaks jalavarje koju jätmast, nagu lapsepõlves tehtu. Ühendudes maa loodusliku energiaga, kõndides paljajalu rohus, liivas,…