Meenutagem korra lapsepõlve paljajalgseid hetki, vanavanemate juures veedetud aegu, kui talla alla satunud kivid, soojendasid me väikeseid jalgu. Saime ja tahtsime käia mööda kivist, mullast, rohust õu, otsides aiast maitsvaid marju, joostes metsavahelt randa, kus meid ootamas oli järvevesi kaldal, sõbrad mängeldes palliga, üksteisele naersid. Sedasi hommikust õhtuni, suvises päikeselises päevas, päevast päeva, kuni suvi veel kestis. Meile meeldis õues, puhtas õhus, looduses, olime loomulikud, olime osa loodusest. Läbi oma jalgade saime tagasisidet, mängisime ja tuntsime ennast hästi, olime ühenduses maaga. Kas teeme seda ka praegu? Kui ei siis millal see muutus? Mis meid praegu segaks jalavarje koju jätmast, nagu lapsepõlves tehtu. Ühendudes maa loodusliku energiaga, kõndides paljajalu rohus, liivas,…

Hingame hetkest mil sünnime, hingamises on elu. Saada ja vabastada energiat, see on hingamise tõeline töö, mille on elu meile kinkinud. Hingamine reageerib kõigele, mida teeme või tunneme. Vabastav hingamine annab kauni ja ülendava tunde. Teadvustunult ja sügavalt hingamine on kõikehõlmavalt kasulik, keha ja meelt toetav, ta on rahustav, lõdvestav, maandav. Hingamisviis mõjutab kogu meie olemust, meie vaimseid ja emotsionaalseid seisundeid, närvisüsteemi, hormonaalset tasakaalu, lihaspinget, meie heaolu. Ühtlane, kuid samas sügav hingamine läbi nina on hea nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Rahune ja peatu oma hingetõmbe õrnas ja avatud hetkes, püsi ja hinga oma avatud olemuses nii sisse kui võimalik ja nii välja kui võimalik, uuesti nii sisse ja nii…

Iseseisvuse ja iseseisvumise eel, iseenda ees ja iseenda sees. Tunne on selline, selline, milline pole olnud veel. Täna on täna ja homme on homme. Teen mis ma teen, iseendale iseseisvuse eel, olen ikkagi teel. Tulen sealt kus on naeratus ja üksmeel. Olen olnud piisavalt sel teel, et tunda rõõmu sellest veel ja veel. Tähistame nüüd, tähistame veel. Minu ees ja mu sees on avatud kõik teed, lahti on need, need lahti on veel ja veel. Mu elus on see, mis elus on veel ja seda saan kogeda sel imelisel teel. Mida saan teha nüüd just sinule, mu kallis Eesti, selle 100 täitumise järgneval ja eel? Olnud on see mis olnud,…

Kellena me ennast identifitseerime, kellena enese kogemine toimub? Kas me tunneme ennast hästi selles kehas või soovime midagi muuta ja kellele see muutus vajalik on? Kas on soov muuta ennast või enda välist maailma. Kelle jaoks me seda tegelikult teeme? Kas enese kogemine toimub sinuga või on soov teiste heakskiitu pälvida? Me ei pea välist parandama, kõik on korras. Mõte, et vaja kedagi teist peale iseenda muuta või midagi välises pildis korrigeerida hoiab sind kinni, hoiab sind tagasi. See väline, see mõte mida endas hoiad ei mahu sinu kujutletud reaalsusesse ja see paneb sind sellest uuesti ja uuesti mõtlema, tekitades soovi seda situatsiooni muuta. See mõte on sinus, mitte selles…

Rahvas ühendub ja toetab üksteist. Uus, suur hulk inimesi on teadvustanud, et käesolev süsteem ei toimi, konkurentsi mõtteviis on muutunud koostööks – inimesed on ühinenud ning julgevad kanda looduse kaitsmise ideed, ja selle nimel ka tegutseda! Rahvas on äratanud laviini, mis antud hetkest loob uusi vajalikke muutusi inimkonna arengus meie endi ja meie maa tervise heaks. Võimsate laulude, ühiste soovide ning unistuste kaudu on käivitunud lahvatav jõud, mis nüüdsest veel enam tugevdab valguse võrgustikku üle maakera ning mille tulemusel innustume veel rohkem tegutsema, andma endast KÕIK, olles samal ajal täielikult vabad ja hoitud, elus ja terved! Me oleme säravad valguskandjad (loojad), meid on palju ja seda kogenud inimesi tuleb iga…