Hingesoovid ei kao, nad vaikselt on, nad tasa annavad meil märku. Teeme oma hingesoovid teoks ka siis, kui meile tundub, et elu meid kui mujale on vedamas. Elu vahel veab meid kõrvale, et me mõistaks, mida hinges soovime. Kui see on me suurim südamesoov, siis see jääb. Iga väiksemgi naer, iga väiksemgi valu, võib muuta muutust suuresti ja tuua meid tagasi sinna, kus on me koht, on me kodu. Me pole kunagi eksinud, oluline on kergusega jätkata. Hingesoovid jäävad ka teostudes meiega, mitte need, mis ükshetk on ja järgmine enam pole. Ärme lükka selliseid sisemisi korduvaid soove aina edasi. Me justkui kleepume selle sooviga, me ei väsi kui oleme kokkupuutes…

Sinu ravim kõigele peitub sinu enda südames, tuksumas ja sosistamas sulle saladusi, et lahendada mõistatusi ja avada saladusi. Palju ja paljud siin maailmas püüavad sind eemale tõmmata su enda hinnaliseimast varast, paljud püüavad sind kõhklema panna selles, mis kostub nii vaiksel häälel sinu enda südamest. Sinu vaba hinge ei osata veel hinnata, sinu sisemine tuli hirmutab inimesi, sest nad ise ei ole leidnud endast julgust olla; olla see, kes nad päriselt ja tõeliselt on, olla vabad järgima omaenda südant. Sinu sisemine leek hirmutab, sest see on nii puhas oma piiritus väes; sa järgid iseenda sisemist kompassi, sa ei sõltu teistest, sul on iseendas olemas kõik, mida sa vajad ja see…

Ma loodan, et sa mitte kunagi ei väsi vaatamast tähti. Ma loodan, et sa mitte kunagi ei muutu tundetuks õrnale vihmasabinale. Ma loodan, et sa mitte kunagi ei võta iseenesest mõistetavalt esimesi hommikusi päikesekiiri nii nagu ka viimast õhtust päikesekuma. Ma loodan, et sa mitte kunagi ei kaota oma imestust looduse võlule nähes vikerkaart laotumas üle taeva ning ma loodan, et sa kunagi ei kaota uudishimu selle elu müsteeriumi ja maailma muinasjutulisuse vastu. Me elame maailmas, mis on täidetud imedega. Me elame elu, mis on väljakutse oma müstilisusega – igal nurgal, igal pöördel on saladus, mis ootab avastamist. Igas hetkes on miski, mis soovib meie tähelepanu, et meile laulda selle…

Meil on hirm, hirm saada paljastatuks ning samal ajal on see ka meie sügavaim salasoov, me ei jõua end enam peita, ei jõua end enam kaitsta – kõik need pildid, mida oleme kellelegi endast loonud, kõik need tunded, mida püüame teiste eest peita, kõik need igatsused, mida me ei julge endale tunnistada – me tahame vabaneda, tahame lubada kõigil nendel kihtidel laskuda alla, et saaksime lõpuks täielikus alastuses vaadata otsa nii endale kui teisele, lubades võtta end omaks, lubades end armastada täpselt sellisena nagu me siin hetkes oleme, süüdimatult oma puhtuses. Kes me oleme siis? Kes me oleme kõige selle all? Kõige selle all on Tõelisuse kehastus, nii haprana siin…