Oleme valmis uksi avama või edasi magama? Avane inimene, kui oled valmis. Kus hirm, seal pole vaba inimest, kus vaba inimene, seal pole hirmu, ikkagi inimene või mitte, hetkel kehas? Oleme praegu õnnelikud või mitte, kurbus või valu, mida tunned? Oled inimene, kas ärkad või tukud ikka unes? Midagi pole võimalik võita ja kõik on võimalik kaotada, kõik on võimalik. Ärgata ja panna täiega või puhata aastaid, oleme juba õnnelikud, homset ikka näeb. Keha kell ikka tiksub, igaühel oma aeg, kui aeg käes, ärkame talveunest. Kannata ära või ära kannata, elu on ja jääb, vabadus meie sees avab kõik uksed, ajatu valgus jääb. Avada ja avaneda või hoida kinni ja…

Tervenda end, me kõik oleme selleks võimelised! Keha tervendab end ise, tagame kehale sobivamad tingimused paranemiseks ja taastumiseks ja hingele kasvuruumi, nii see tervenemine alaku, nüüd ja praegu. Mõteviisi muutus, meie mustrid, millesse oleme takerdunud, laseme lahti kogu seni õpitu, sest uus ja huvitav ei saa tulla, kui vanast hoiame endiselt kinni, nii lihtsalt on. Kui vaja, ole haavatav, ütle välja ja väljenda, näita välja, mida tunned. Vahel tulevad raskused meile midagi õpetama, kui vaid kuuleks, mis tal öelda, lihtsalt oota, veelkord tasa, kuula, ta vaikselt sosistab. Vahel väsinuna edasi justkui tõttad, kas keegi meist endist tähtsam? Oma mõtteid ära suuna, seisa kohal, justkui puuna, lõdvestu ja puhka. Kui vaja,…

Uni on eluliselt tähtis, ilmselt sama tähtis kui õhk, vesi ja toit. Välja puhanuna tunneme end paremini, meil on rohkem energiat, oleme õnnelikumad ja tähelepanelikumad ning suudame teha päevaseid toimetusi kergemalt, tule uni tule. Energiat saame universumist ka väsinuna juurde aga keha vajab siiski puhkust, just öine puhkus on meile oluline, päeval välja magatu pole päris see. Kui on olnud järjest magamata öid ja magamata päevi, tunneme ennast üldjuhul veidi kehvemini, korrates seda mustrit pikema aja jooksul, isegi, kui vahepeal oleme osaliselt välja puhanud, pole enesetunne enam nii selge, kohalolu ja märkamine, täpsem elu tunnetus vaikselt vähenemas ja meie silmapiiri taha tasapisi hajumas ja siis sinna kadumas. Mida siis teha,…

Mäletan hästi väiksena maal oldud aegu, neid soojendavaid saunu, neid rahustavaid leile, nii meil, kui naabrite saunas. Saun on mulle alati meeldinud ja tasapisi mu hinge kasvanud. See on olnud läbi aegade pühaks paigaks, kus tervist turgutati ja vaimu värskendati. Saunapäeval tõime pangede või voolikuga külma vee ja kütsime elaval tulel ahju ning pliidil soojaks vee. Ootasime veidi veel, et saunaruum tõmbuks ühtlaselt soojaks ning kivid mööduvast tulest veel punetavalt kuumad ja saunalava juba ootaski meid ees. Saunas ja puhta vees, nendes mõlemas, on midagi erilist. Väiksena kasevitsasid metsast koju küll ei toonud ega nendest vihtasid ise ei valmistanud aga nendega vihtlemine oli saunakäigu üks osa. Tänase päevani naudin mahedat…

Vahel teeme pause, seedime, et siis jälle edasi toimetada, kõik omal ajal. Elu on muutuses ja meil on muutuste ja vabaduse aeg, aeg võtta vastutus, oma keha ja tervise eest enda kätte. Need on rütmid, milles elame, rütmid milles hingame. Keegi teine ei pane meid naerma, keegi teine ei tee meid terveks, keegi teine ei näe meie eest, me peame ise nägema, aeg on võtta silme eest meid pimendavad klapid, võtame kokku oma julguse, oleme tõesed, oleme ehtsad, et olla vabad, tegema ise otsuseid, aeg on käes. See keegi teine saab olla toeks, saab julgustada, kui aga tuge ega julgustust pole, oleme näiliselt justkui jäetud üksi. Oleme nagu filmis, oleme…