Ausus on tala, millele on võimalik ehitada uut, rahu on see, millele sa toetud, on see, mis sa oled. Rahu on olemas ka siis, kui oled kisa ja keeriste keskel. Võid olla hirmust ümbritsetud, kuid sina ei pruugi seda tunda, kuna sinus teda pole, sina pole see konkreetne hirm, sina pole hirm. Hirm on see, keda pole, et sõnad ei läheks raisku, hetk siis ole vaiki, vaikuses kuuldub ausus ja rahu. Püsi kodus, kanna maski, hoia süld vahet, pese käsi, e-õpe, e-seadmed, mobiilsed ja traadita lahendused on just need, millest võiksime võimalikult palju eemale hoiduda. Mingi mõõde, mingi puudutus, mingi taju on siis olemata ja nii su tajud ei avaldu,…

Sa otsid seda, mis on tõeline. Sa otsid seda, mis on päris ja mis on nii ehe sinu enda südames. Sa ei lepi vähemaga, sa ei ole valmis loobuma sellest ei ühegi lihtsama võimaluse nimel. Sa tead, et su elu ei omaks mitte mingisugust tähendust kui sa elaksid teiste poolt seatud piirides ja reeglites. Sa tead, et sa ei tunneks kunagi tõelist elu endas voolamas leppides elamisega teiste poolt seatud normides. Sa otsid, sest sa tunned seda endas. Sa otsid, sest sa tead sügaval enda olemuses, et mitte miski muu ei ole võimeline sind täitma. Sa otsid ja sa tead, et sa leiad. Sa tead, et üks päev sa võid…

Kas oleme kõrvale vaatajad ja edasi liikujad, või oleme need, kes seisatavad ja vaatavad, kas oleme need, kes toetavad ja hoiavad, kes puudutavad, kes aitavad? Mis ajendab meid eemalduma, keerama pilgu, vaatama mujale. Kas soovime läbi vaadata, vaadata läbi kõigist kihtidest, kõigest või soovime oma harjumupärases, oma mugavustsoonis jätkata? Me ise teame, milleks me võimelised oleme. Me teame, kes me oleme. Isegi kui oleme hetkel need, kes viskavad pilgud kõrvale, selle asemel, et vaadata, näha ja tunnetada. Muutuseks, kasvamiseks, arenguks, on hetked praeguses. Need hetked, kui on soov kõrvale vaadata, need hetked on kasvamise proovikivid, meile endile. Tulgem välja, tulgem välja, vaadakem silmadesse, rääkimaks iseendi ja teistega, olemaks üksteisele olemas.…

End avades me hakkame end tükk tüki haaval lahti võtma, et lubada kergusel endasse siseneda. Kuid see enda vaikselt lahti harutamine ise pole kerge töö, me peame vaatama igat tükki endast. Me leiame sealt allasurutud igatsused, allasurutud soovid, ihad, hirmud; me leiame sealt palju piire, mis ei sobitu meie tõelise olemusega ja millest on raske lahti lasta, sest me ei tea mis saab meist ja meie elust kui need uskumused ja teadmised enam meid koos pole hoidmas. Tükk tüki haaval me harutame end lahti. Me kogeme iga tüki vabanemist uude kergusesse, mis võib rohkem tunduda kui läbi seina kõndimine, me peame vahel mitu korda proovima ja pea ära lööma, enne…