Vahel teeme pause, seedime, et siis jälle edasi toimetada, kõik omal ajal. Elu on muutuses ja meil on muutuste ja vabaduse aeg, aeg võtta vastutus, oma keha ja tervise eest enda kätte. Need on rütmid, milles elame, rütmid milles hingame. Keegi teine ei pane meid naerma, keegi teine ei tee meid terveks, keegi teine ei näe meie eest, me peame ise nägema, aeg on võtta silme eest meid pimendavad klapid, võtame kokku oma julguse, oleme tõesed, oleme ehtsad, et olla vabad, tegema ise otsuseid, aeg on käes. See keegi teine saab olla toeks, saab julgustada, kui aga tuge ega julgustust pole, oleme näiliselt justkui jäetud üksi. Oleme nagu filmis, oleme…

Vahel meid haarab kirjeldamatu tühjus, kadunud on kõik tunded ja mõtted. Paljud püüavad seda eirata ja leiavad viise end ruttu eemale viia selle tunnetamiselt kuid see on väga oluline üleminek. See tavaliselt järgneb muutusele, välisele või sisemisele – mõnele kindlale kavatsusele elus midagi muuta, kindlale sõnale, teole, rituaalile… mis iganes me oleme enda sisemuses vastu võtnud, et muutub meie elus. See tühjus, see kirjeldamatult vaikne hetk meie elus, on see, kus toimub lahti laskmine. See, et uus saaks sündida, peab alati miski surema. See on hetk, kus vana hakkab meist eemalduma ning sellest jääb järgi tühjus. Alati usume, et kui me ei tunne ennast elutipul ja hästi siis midagi on…