Mäletan hästi väiksena maal oldud aegu, neid soojendavaid saunu, neid rahustavaid leile, nii meil, kui naabrite saunas. Saun on mulle alati meeldinud ja tasapisi mu hinge kasvanud. See on olnud läbi aegade pühaks paigaks, kus tervist turgutati ja vaimu värskendati. Saunapäeval tõime pangede või voolikuga külma vee ja kütsime elaval tulel ahju ning pliidil soojaks vee. Ootasime veidi veel, et saunaruum tõmbuks ühtlaselt soojaks ning kivid mööduvast tulest veel punetavalt kuumad ja saunalava juba ootaski meid ees. Saunas ja puhta vees, nendes mõlemas, on midagi erilist. Väiksena kasevitsasid metsast koju küll ei toonud ega nendest vihtasid ise ei valmistanud aga nendega vihtlemine oli saunakäigu üks osa. Tänase päevani naudin mahedat…

Vahel teeme pause, seedime, et siis jälle edasi toimetada, kõik omal ajal. Elu on muutuses ja meil on muutuste ja vabaduse aeg, aeg võtta vastutus, oma keha ja tervise eest enda kätte. Need on rütmid, milles elame, rütmid milles hingame. Keegi teine ei pane meid naerma, keegi teine ei tee meid terveks, keegi teine ei näe meie eest, me peame ise nägema, aeg on võtta silme eest meid pimendavad klapid, võtame kokku oma julguse, oleme tõesed, oleme ehtsad, et olla vabad, tegema ise otsuseid, aeg on käes. See keegi teine saab olla toeks, saab julgustada, kui aga tuge ega julgustust pole, oleme näiliselt justkui jäetud üksi. Oleme nagu filmis, oleme…

Vanaema isa hüüti Pruuniks Pistrikuks. Vanaema ütles, et ta mõistmine oli sügav. Ta tundis puude mõtteid. Vanaema ütles, et ükskord, kui ta oli väike tüdruk, oli vanaisa häiritud ja ütles, et valged tammed, nende lähedal mäel, on ärevad ja hirmul. Ta veetis sageli aega sel mäel, tammede keskel. Need olid väga kaunid, kõrged ja sirged. Nad polnud isekad ja jätsid ruumi sumakile, persimmonile, hikkoripuule ja kastanile, metsaelanike toitmiseks. Isekuseta olemine andis neile suure vaimu ja see vaim, oli tugev. Vanaema ütles, et ta isa oli tammede pärast nii mures, et ta jalutas nende vahel öösel, sest ta teadis, et midagi on viltu. Siis, ühel varahommikul, kui päike mäeserva tagant koitis,…

Oleme selle maailma valgus, tuli ja vesi, kõige algus. Üks hetk me lihtsalt märkame ja oleme muutunud, muutunud teadlikumaks maailmast, iseendast. Meis pole enam midagi, mis meid segaks, sel hetkel, me võtame kõik vastu, nagu on. Me laseme valgusel endast läbi voolata, me laseme energia vormidel, energiatel voolata valgusesesse, algsesse, vormita olekusse, omade juurde, me päästame situatsioonid, kuhjunud oleku, viime nad algsesse, loomulikku vormi. Me teeme seda siis, kui me tunneme, et see on vajalik, see hakkab meis ise, õigel hetkel toimetama ja me aitame loomulikul viisil sellel edasi kulgeda, me teeme kõik õigesti, ka eksimused on õiged, sellise usaldusega toetame enda ja teiste olemust. Meil on enda ja teiste…