Julgeme elada elu. Kuidas ära tunda unistuste elu? See on ilmselt see mida sisimas soovime teha, mida tehes tunneme ennast alati hästi aga samas võib see olla esmapilgul hirmutav kuna nõuab enese ületust. See võib olla midagi meie jaoks sedavõrd lihtsat ja loomulikku, midagi millega tegeleksime suurema osa oma ajast. Selline töö mida tehes me ei väsi seda tehes ja teeksime seda aina veel ja veel. Seda tehes teeme head endale ja endale head tehes, teeme head teistele. Elades teiste mõjutuste ja soovide väljas, elame kellegi teise elu. Teiste elu elades väsime kiiremini, see töö või tegevus ei paku meile sisemist rahu ega rahuldust. Ise me teame, et peaksime tegema…

Kas me näeme loodust elavana, sõbrana ja oleme talle toeks ning hoolime temast nagu EMA hoolib oma tütrest, oma pojast? Kogu loodus on elav, loodus on veel enam. Kui taimed oleks meie nägu ja käituks me sarnaselt, kas siis oleksime rohkem sõbralikud ka temaga ja meie maakese emaga? Loodustunnetus on enese tunnetuse tunnetus. Vaatame tõele näkku ja tunnistame, et me oleme looduse osa. Osa sellest suurest, osa sellest imelisest loodu loodust. Seda imelist loodut loome me lisaks minana ka grupina, riigina, maailmana, universumina. Taipame ja tõuseme ühiselt. Teeme seda vastandumiseta, võttes kõik omaks, nagu antud hetke situatsioonis ta igaühes on. Saame võtta ka vastandumise omaks, võtame kõik omaks ja oleme…

Hinnangute andmine on meie isiklike tõe kriteeriumite järgi kokku pandud edetabel mille me antud isikutele või olukordatele oleme omistanud. Igal inimesel on erinevad kriteeriumid, et miks siis hinnangute andmine peaks üldse olema oluline kõigis meie elu aspektides? Kui võrdleme ennast kellegi teisega siis tundub alati, et keegi oleks nagu meist parem ja keegi alati meist kehvem. Meil kõigil on aga selline kogemuste pagas mida pole kellegil teisel, oleme ainulaadselt unikaalsed. Minu tõe kriteerium on üks, kõik on üks. Hinnanguid jagades või võrreldes end teistega teeme me selle otuse meile teadaoleva info põhjal mis on piiritletud teatud piiridega ja mis ei sisalda kogu informatsiooni. Pole olemas paremat ega halvemat, on vaid…

Duaalne maailm eksisteerib seni kuni me ise oleme duaalsed. Ei ole head ega halba, oled vaid sina ja sina oled kogu maailm. Maailm on ka täpselt nii ühtne kui ühtsena suudame me seda mõista ja tajuda. Minevik ja tulevik on omavahel seotud läbi oleviku tegude. Me areneme evolutsiooniliselt iga hetkega täiuslikumaks ja püüdleme hõredama vibratsiooni poole (ka kõik putukad ja taimed, kogu elav). Sa oled väekas ja sa suudad kohe praegu seda hoomata. Tee mõistmiseni tuleb läbi südame. Kõik vead on head. Mida sa kaasas vead, need on su tegemata head. Oled ükskõikse või kõik ühtse tegelase rollis? Pane ka mõlemad need rollid kõrvale. Teadlikult tuleks astuda kõrgema vibratsiooni teed.…

Kui palju me usaldame elu ja jätame elule endale võimaluse teha korrektuure? Ole avatud uuele ja elu ise kingib vajalikud võimalused, kogemused ja äratundmised. Enda jaoks õige tunned ära, usaldades sisetunnet. Me muutume ajas ja kõik tundub olevat liikumises aga midagi on ka püsivat ja jäävat. See püsiv ja jääv oled sa ise, sest sina oled kogu elu. Elukoolis oled unustanud ajutiselt oma päris olemuse, et kogeda kogetut, et uuesti ära tunda kes sa tegelikult oled. Avanemine, enese leidmine toimub meie kõigiga. Juhtub see mõnega varem, teisega hiljem selles või mõnes teises elus. Võimalus selleks on aga antud kohe. Tegelikult pole vajadus lugeda ka raamatuid peale iseenda raamatu ega käia…