End avades me hakkame end tükk tüki haaval lahti võtma, et lubada kergusel endasse siseneda. Kuid see enda vaikselt lahti harutamine ise pole kerge töö, me peame vaatama igat tükki endast. Me leiame sealt allasurutud igatsused, allasurutud soovid, ihad, hirmud; me leiame sealt palju piire, mis ei sobitu meie tõelise olemusega ja millest on raske lahti lasta, sest me ei tea mis saab meist ja meie elust kui need uskumused ja teadmised enam meid koos pole hoidmas. Tükk tüki haaval me harutame end lahti. Me kogeme iga tüki vabanemist uude kergusesse, mis võib rohkem tunduda kui läbi seina kõndimine, me peame vahel mitu korda proovima ja pea ära lööma, enne…

Vahel mõtlen, et me küll teame, mis meile hea ja mis meile võibolla mitte nii, aga jätame muutvad ja elumuutvad muutused siiski sisse viimata, viimistlemata, viimistlemata selle viimase pintslitõmbe, selle i täpi. Teame aga ikka teeme, seda isegi siis, kui see otseselt, nähtavalt ja isegi jäädavalt võib meid kahjustada. Miks see nii on? Kuidas on aga võimalik teada ja mitte järgida, seda olemasolevat teadmist. See vast ongi see, mida võiks just järgida. Oletame, et teame ja oleme saanud kogeda, et mobiilne kõne ja traadita andmeside ei mõju meie tervisele hästi, kuid siiski kasutame antud teenuseid, mobiilset ja traadivaba edasi, on see siis mugavuse, või mõne muu hüve arvelt. Kuidas on…

Kas meil on midagi ootel, midagi, mida tahaks teha? Kas oleme elu ootel või elu on meie ootel, et me näeks ja kuuleks elu vaikseid sõnu, sosistamas meile, kui hea kohata sind jälle. Igalühel meist kui oma nägemus, oodates järgmist sammu, oodates millegi saabumist, kas midagi peaks veel tegema, kas midagi peaks veel juhtuma, kas alles siis on hästi. Kas veel ootan, kas jätkan, kas peatun, kas oodatu ikka tuleb, kas oodatu ikka saabub ja kas ta ka peatub? Igalühel oma kontseptsioon, kuidas ta elu peaks kulgema, kuidas olema? Laseme lahti võõrast kuvandist, mille oleme omaks võtnud, laseme lahti, laseme lahti, laseme lahti. Kas meil on vaja kõike välist välja…

Mugavustsoonist väljumine ei ole kaljunukkidel ronimine või maratoni jooksmine. Mugavustsoonist väljumine on iseendaga istumine, lubades valekihtidel kukkuda, et kohata ennast päriselt. See on enda täielik tunnistamine, et sealt saaks hakata välja rulluma kõik alla surutud ja peidetud küljed, mida me oleme siiani eiranud. See on iseenda täielik omaks võtmine. See ei ole midagi seotud teistele enda näitamise või oma haavatavuse ja tundlikkuse kuulutamisega; see on vaikuses iseenda omaks võtmine. Me kiirustame end liialt maailma jaoks olemas olema ilma, et oleksime jõudnud kõigepealt enda omaks saada. Me ei pea avanema igale vastujuhtuvale, et olla tundlik; me ei pea igal sekundil oma elus olema nii sügav, haavatav ja üdini avatud iga oma…

Hingesoovid ei kao, nad vaikselt on, nad tasa annavad meil märku. Teeme oma hingesoovid teoks ka siis, kui meile tundub, et elu meid kui mujale on vedamas. Elu vahel veab meid kõrvale, et me mõistaks, mida hinges soovime. Kui see on me suurim südamesoov, siis see jääb. Iga väiksemgi naer, iga väiksemgi valu, võib muuta muutust suuresti ja tuua meid tagasi sinna, kus on me koht, on me kodu. Me pole kunagi eksinud, oluline on kergusega jätkata. Hingesoovid jäävad ka teostudes meiega, mitte need, mis ükshetk on ja järgmine enam pole. Ärme lükka selliseid sisemisi korduvaid soove aina edasi. Me justkui kleepume selle sooviga, me ei väsi kui oleme kokkupuutes…