Kas oleme kõrvale vaatajad ja edasi liikujad, või oleme need, kes seisatavad ja vaatavad, kas oleme need, kes toetavad ja hoiavad, kes puudutavad, kes aitavad? Mis ajendab meid eemalduma, keerama pilgu, vaatama mujale. Kas soovime läbi vaadata, vaadata läbi kõigist kihtidest, kõigest või soovime oma harjumupärases, oma mugavustsoonis jätkata? Me ise teame, milleks me võimelised oleme. Me teame, kes me oleme. Isegi kui oleme hetkel need, kes viskavad pilgud kõrvale, selle asemel, et vaadata, näha ja tunnetada. Muutuseks, kasvamiseks, arenguks, on hetked praeguses. Need hetked, kui on soov kõrvale vaadata, need hetked on kasvamise proovikivid, meile endile. Tulgem välja, tulgem välja, vaadakem silmadesse, rääkimaks iseendi ja teistega, olemaks üksteisele olemas.…

Vahel mõtlen, et me küll teame, mis meile hea ja mis meile võibolla mitte nii, aga jätame muutvad ja elumuutvad muutused siiski sisse viimata, viimistlemata, viimistlemata selle viimase pintslitõmbe, selle i täpi. Teame aga ikka teeme, seda isegi siis, kui see otseselt, nähtavalt ja isegi jäädavalt võib meid kahjustada. Miks see nii on? Kuidas on aga võimalik teada ja mitte järgida, seda olemasolevat teadmist. See vast ongi see, mida võiks just järgida. Oletame, et teame ja oleme saanud kogeda, et mobiilne kõne ja traadita andmeside ei mõju meie tervisele hästi, kuid siiski kasutame antud teenuseid, mobiilset ja traadivaba edasi, on see siis mugavuse, või mõne muu hüve arvelt. Kuidas on…

Kas meil on midagi ootel, midagi, mida tahaks teha? Kas oleme elu ootel või elu on meie ootel, et me näeks ja kuuleks elu vaikseid sõnu, sosistamas meile, kui hea kohata sind jälle. Igalühel meist kui oma nägemus, oodates järgmist sammu, oodates millegi saabumist, kas midagi peaks veel tegema, kas midagi peaks veel juhtuma, kas alles siis on hästi. Kas veel ootan, kas jätkan, kas peatun, kas oodatu ikka tuleb, kas oodatu ikka saabub ja kas ta ka peatub? Igalühel oma kontseptsioon, kuidas ta elu peaks kulgema, kuidas olema? Laseme lahti võõrast kuvandist, mille oleme omaks võtnud, laseme lahti, laseme lahti, laseme lahti. Kas meil on vaja kõike välist välja…

Hingesoovid ei kao, nad vaikselt on, nad tasa annavad meil märku. Teeme oma hingesoovid teoks ka siis, kui meile tundub, et elu meid kui mujale on vedamas. Elu vahel veab meid kõrvale, et me mõistaks, mida hinges soovime. Kui see on me suurim südamesoov, siis see jääb. Iga väiksemgi naer, iga väiksemgi valu, võib muuta muutust suuresti ja tuua meid tagasi sinna, kus on me koht, on me kodu. Me pole kunagi eksinud, oluline on kergusega jätkata. Hingesoovid jäävad ka teostudes meiega, mitte need, mis ükshetk on ja järgmine enam pole. Ärme lükka selliseid sisemisi korduvaid soove aina edasi. Me justkui kleepume selle sooviga, me ei väsi kui oleme kokkupuutes…