Kõik võimalik on temas, meie maakeses emas. Meil heaks kasvupinnaks on siin õhk, vesi ja mullas aga me lõikame alati ka seda, mida oleme külvand ja edasi külvame. Kinni hoidmine kellegist kallist, lahti laskmine kellegist kallist, on sama mündi erinevad pooled. Pooled, mis hoolivad ühtmoodi kallilt. Kaalukausil ka me endi saatus, ka see on sama tähtis või ehk kallimast veel kallim. Kurbus, kaotusvalu, viha, on see tema või mu enda rahulolematus, varemtehtud viga? Võimalik on ka mitte midagi teha aga siis jääb just see midagi tegemata. Valikuid tehes on võimalik edasi liikuda, märgata elu ja edasi hoolida sellest imelisest elust kallist. Saatus on igas väikeses otsuses, igas elavas hetkes. Meil…

Kui suurelt me asju vaatleme, kas läbi piiratud pilgu või haarame sinna alla kogu oma kujutlusvõime. Mille jaoks me midagi teeme või tegemata jätame ning kes otsustab situatsioonide lahendi üle ja kus on lahendi algus, lahendi lõpp? Püüd aegajalt esitleda olukordi endale heas valguses, mitte tões. Kas me lisame tahtlikult oma varjamised, vaated ja tõekspidamised nendesse olukordadesse või on ühisväljas kõrgeim eesmärk ette määratud ja meie täidame lihtsalt oma osa vastavas ajahetkes. Kas me tunneme mingil hetkel ära oma rolli, kas meil on võimalik sellest rollist ka välja tulla, et mängureegleid muuta? Miks me miskit teeme, äkki ongi kõik situatsioonid ideaalsed ja ei vaja meie mõistuse tahtlikku ega ennetavat sekkumist.…

Kui enda ja enda tegevuse üle käib pidev kontroll mis hoiab meie tegemisi ja käitumisi ohjes siis ei saa me teha seda, milleks me loodud oleme. Arvates aegajalt, et sedaviisi me käituda ei tohi, me pole piisavalt ilusad, seda me ei suuda laadi mõtlemine. Me piirame ennast kehtestatud reeglite, uskumuste, tõekspidamiste järgi, mille oleme endile ise seadnud. Tegevuse või tegematuse taga on erinevad hirmud, hirmud mis meie sisse tulnud teadlikul või ebateadlikul viisil. Olgu selleks varasemalt kogetud sündmused või teiste inimeste poolt poetatud sõnad mis haaravad meid nõnda, et jäämegi neid ajapikku uskuma. Jäädes uskuma enda ja teiste õeldud sõnu. Igal mõtel ja sõnal on vägi, kasutame neid hoolikalt. Kontrolli…

Muutuvad situatsioonid ja muutub aeg aga meie oleme, meie jääme. Sündides loodi meile keha aga meie hing oli kehastuseks juba eelnevalt valmis. Keha on vahend uute kogemuste nägemiseks, kuulmiseks, tundmiseks, kogu elava kogemiseks. Oleme loodud üksteist toetama, aitama, kaitsma, väestama aga päris edusammud teeb meist igaüks omale sobival ajal ise kui me selleks parasjagu valmis oleme. Just enda sisemist maailma tundma õppides elavneb sisemine ja tärkab algallika tarkus mis meis alati on. Igatsedes armastust võiksime endas ära tunda selle piiritu armastuse. Julgeme olla iseendaga vaikuses, julgeme olla armastus ise. Meis on tühjus, meis on armastus, meis on kõik see mis siia maailma loodud, meis kõigis on see mis siia luuakse.…

Armastus enda vastu on see kui julged eluga edasi minna, olgu seis milline tahes. Lähed armastades, usaldades, teadmata mis tulevik võib tuua, kuhu tee sind ka ei vii. Uued teed ootavad käimist ja teid mida käia on lõputult. Õiged teid valida on omaette oskus aga kuulata võiks oma enese südame häält. Ette mõelda pole mõtet, olnut kahetseda ka ei tasuks. Olla kohal igal momendil ja anda endast parim just sel hetkel. Ei saa kallimasse lihtsakäeliselt suhtuda aga ei saa ennast ka ära unustada, sina oled enda mina A ja O. Kui on uus sisemine hingamine toimunud ja elukaaslasest on ajapikku märgatavalt lahku kasvatud siis tuleb minna teele. Armastad teda kindlasti…