Iseseisvuse ja iseseisvumise eel, iseenda ees ja iseenda sees. Tunne on selline, selline, milline pole olnud veel. Täna on täna ja homme on homme. Teen mis ma teen, iseendale iseseisvuse eel, olen ikkagi teel. Tulen sealt kus on naeratus ja üksmeel. Olen olnud piisavalt sel teel, et tunda rõõmu sellest veel ja veel. Tähistame nüüd, tähistame veel. Minu ees ja mu sees on avatud kõik teed, lahti on need, need lahti on veel ja veel. Mu elus on see, mis elus on veel ja seda saan kogeda sel imelisel teel. Mida saan teha nüüd just sinule, mu kallis Eesti, selle 100 täitumise järgneval ja eel? Olnud on see mis olnud,…

Kellena me ennast identifitseerime, kellena enese kogemine toimub? Kas me tunneme ennast hästi selles kehas või soovime midagi muuta ja kellele see muutus vajalik on? Kas on soov muuta ennast või enda välist maailma. Kelle jaoks me seda tegelikult teeme? Kas enese kogemine toimub sinuga või on soov teiste heakskiitu pälvida? Me ei pea välist parandama, kõik on korras. Mõte, et vaja kedagi teist peale iseenda muuta või midagi välises pildis korrigeerida hoiab sind kinni, hoiab sind tagasi. See väline, see mõte mida endas hoiad ei mahu sinu kujutletud reaalsusesse ja see paneb sind sellest uuesti ja uuesti mõtlema, tekitades soovi seda situatsiooni muuta. See mõte on sinus, mitte selles…

Rahvas ühendub ja toetab üksteist. Uus, suur hulk inimesi on teadvustanud, et käesolev süsteem ei toimi, konkurentsi mõtteviis on muutunud koostööks – inimesed on ühinenud ning julgevad kanda looduse kaitsmise ideed, ja selle nimel ka tegutseda! Rahvas on äratanud laviini, mis antud hetkest loob uusi vajalikke muutusi inimkonna arengus meie endi ja meie maa tervise heaks. Võimsate laulude, ühiste soovide ning unistuste kaudu on käivitunud lahvatav jõud, mis nüüdsest veel enam tugevdab valguse võrgustikku üle maakera ning mille tulemusel innustume veel rohkem tegutsema, andma endast KÕIK, olles samal ajal täielikult vabad ja hoitud, elus ja terved! Me oleme säravad valguskandjad (loojad), meid on palju ja seda kogenud inimesi tuleb iga…

Kõik võimalik on temas, meie maakeses emas. Meil heaks kasvupinnaks on siin õhk, vesi ja mullas aga me lõikame alati ka seda, mida oleme külvand ja edasi külvame. Kinni hoidmine kellegist kallist, lahti laskmine kellegist kallist, on sama mündi erinevad pooled. Pooled, mis hoolivad ühtmoodi kallilt. Kaalukausil ka me endi saatus, ka see on sama tähtis või ehk kallimast veel kallim. Kurbus, kaotusvalu, viha, on see tema või mu enda rahulolematus, varemtehtud viga? Võimalik on ka mitte midagi teha aga siis jääb just see midagi tegemata. Valikuid tehes on võimalik edasi liikuda, märgata elu ja edasi hoolida sellest imelisest elust kallist. Saatus on igas väikeses otsuses, igas elavas hetkes. Meil…

Kui suurelt me asju vaatleme, kas läbi piiratud pilgu või haarame sinna alla kogu oma kujutlusvõime. Mille jaoks me midagi teeme või tegemata jätame ning kes otsustab situatsioonide lahendi üle ja kus on lahendi algus, lahendi lõpp? Püüd aegajalt esitleda olukordi endale heas valguses, mitte tões. Kas me lisame tahtlikult oma varjamised, vaated ja tõekspidamised nendesse olukordadesse või on ühisväljas kõrgeim eesmärk ette määratud ja meie täidame lihtsalt oma osa vastavas ajahetkes. Kas me tunneme mingil hetkel ära oma rolli, kas meil on võimalik sellest rollist ka välja tulla, et mängureegleid muuta? Miks me miskit teeme, äkki ongi kõik situatsioonid ideaalsed ja ei vaja meie mõistuse tahtlikku ega ennetavat sekkumist.…