Väga paljud meist otsivad seda oma teed, eriti praegusel ajal, kus igal sammul võime leida infot, kus suunatakse leidma ennast, enda eesmärki, enda kutset. Ning peale kõiki neid loetud artikleid, õpetusi, kursuseid… tunnevad paljud end veel kaugemal olevat sellest enda teest, mida iga hinna eest leida on soovitud. Kuidas ja kust me leiame siis selle enda tee? Nagu ikka, kõik, mis tundub keeruline, on tegelikult väga lihtne – samm sammu järel hoides tasakaalu. Just tasakaal ongi see punkt, mille kaudu me tunneme ära enda südame tee – me tunneme end sellel sügavas sisemises harmoonias. Tasakaal, mis on loodud vastavalt sellele mis on praegu. Me liiga tihti kaldume otsimisse ja oleme…

Kasv on alati ebamugav, see viib meid eemale sellest, mida teame, sellest, millega oleme juba nii ära harjunud. Kuid samas kui see ebamugavus on läbi saanud, kui ühel hetkel järsku on jõudnud kohale hetk ära tunda, et sa pole enam sama… siis on sinus suur äratundmine. See tundmatus, kuhu suunas sa kasvanud oled, on justkui omasem. Me kasvame läbi aja lähemale Iseendale, kuid alati on see tee ka tundmatusse. Paradoksaalsus ei jäta puudutamata ühtegi elutahku. Vaid läbi tundmatu jõuame me lähemale tuntule – sellele sisemisele elukogemusele ja tarkusele, mis voolab meie endi soontes; sellele ilule ja puhtusele, mis hingab läbi meie endi südamete; sellele tõelisusele ja ekstaatilisele harmooniale, mis elab…

Vanaema isa hüüti Pruuniks Pistrikuks. Vanaema ütles, et ta mõistmine oli sügav. Ta tundis puude mõtteid. Vanaema ütles, et ükskord, kui ta oli väike tüdruk, oli vanaisa häiritud ja ütles, et valged tammed, nende lähedal mäel, on ärevad ja hirmul. Ta veetis sageli aega sel mäel, tammede keskel. Need olid väga kaunid, kõrged ja sirged. Nad polnud isekad ja jätsid ruumi sumakile, persimmonile, hikkoripuule ja kastanile, metsaelanike toitmiseks. Isekuseta olemine andis neile suure vaimu ja see vaim, oli tugev. Vanaema ütles, et ta isa oli tammede pärast nii mures, et ta jalutas nende vahel öösel, sest ta teadis, et midagi on viltu. Siis, ühel varahommikul, kui päike mäeserva tagant koitis,…

Oleme selle maailma valgus, tuli ja vesi, kõige algus. Üks hetk me lihtsalt märkame ja oleme muutunud, muutunud teadlikumaks maailmast, iseendast. Meis pole enam midagi, mis meid segaks, sel hetkel, me võtame kõik vastu, nagu on. Me laseme valgusel endast läbi voolata, me laseme energia vormidel, energiatel voolata valgusesesse, algsesse, vormita olekusse, omade juurde, me päästame situatsioonid, kuhjunud oleku, viime nad algsesse, loomulikku vormi. Me teeme seda siis, kui me tunneme, et see on vajalik, see hakkab meis ise, õigel hetkel toimetama ja me aitame loomulikul viisil sellel edasi kulgeda, me teeme kõik õigesti, ka eksimused on õiged, sellise usaldusega toetame enda ja teiste olemust. Meil on enda ja teiste…

Meil pole seda, mida küsite, meil on midagi enamat, meil on ajatute ajastu, me endi käe ulatuses, just siin ja praegu, meie kohalolu võimes. Ühtekuuluvus, mida otsime, on kogu aeg olemas. Kas meil on aga aega tarvis, kui saame seisatada aja, mida teevad ajaga ajatud? Meie ees on maailm valla, ärme heida omi päid siis norgu, omi päid siis alla. Maailm, see nõnda suur ja imeline, kas vaja aga liialt kiinduda, siinsesse, asjade maailma, maisesse varasse? Hoiame hingelisel, ajatul, elaval praegusel, oma tähelepanu. Oleme osake kõigest, oleme osake meist endist. Lihtsalt peatu, seisev aeg on veatu. Kui omada sa kõike proovid, siis aina enam juurde soovid, kui kiindud, kas ka…