Mugavustsoonist väljumine ei ole kaljunukkidel ronimine või maratoni jooksmine. Mugavustsoonist väljumine on iseendaga istumine, lubades valekihtidel kukkuda, et kohata ennast päriselt. See on enda täielik tunnistamine, et sealt saaks hakata välja rulluma kõik alla surutud ja peidetud küljed, mida me oleme siiani eiranud. See on iseenda täielik omaks võtmine. See ei ole midagi seotud teistele enda näitamise või oma haavatavuse ja tundlikkuse kuulutamisega; see on vaikuses iseenda omaks võtmine. Me kiirustame end liialt maailma jaoks olemas olema ilma, et oleksime jõudnud kõigepealt enda omaks saada. Me ei pea avanema igale vastujuhtuvale, et olla tundlik; me ei pea igal sekundil oma elus olema nii sügav, haavatav ja üdini avatud iga oma…

Sinu ravim kõigele peitub sinu enda südames, tuksumas ja sosistamas sulle saladusi, et lahendada mõistatusi ja avada saladusi. Palju ja paljud siin maailmas püüavad sind eemale tõmmata su enda hinnaliseimast varast, paljud püüavad sind kõhklema panna selles, mis kostub nii vaiksel häälel sinu enda südamest. Sinu vaba hinge ei osata veel hinnata, sinu sisemine tuli hirmutab inimesi, sest nad ise ei ole leidnud endast julgust olla; olla see, kes nad päriselt ja tõeliselt on, olla vabad järgima omaenda südant. Sinu sisemine leek hirmutab, sest see on nii puhas oma piiritus väes; sa järgid iseenda sisemist kompassi, sa ei sõltu teistest, sul on iseendas olemas kõik, mida sa vajad ja see…

Ma loodan, et sa mitte kunagi ei väsi vaatamast tähti. Ma loodan, et sa mitte kunagi ei muutu tundetuks õrnale vihmasabinale. Ma loodan, et sa mitte kunagi ei võta iseenesest mõistetavalt esimesi hommikusi päikesekiiri nii nagu ka viimast õhtust päikesekuma. Ma loodan, et sa mitte kunagi ei kaota oma imestust looduse võlule nähes vikerkaart laotumas üle taeva ning ma loodan, et sa kunagi ei kaota uudishimu selle elu müsteeriumi ja maailma muinasjutulisuse vastu. Me elame maailmas, mis on täidetud imedega. Me elame elu, mis on väljakutse oma müstilisusega – igal nurgal, igal pöördel on saladus, mis ootab avastamist. Igas hetkes on miski, mis soovib meie tähelepanu, et meile laulda selle…

Meil on hirm, hirm saada paljastatuks ning samal ajal on see ka meie sügavaim salasoov, me ei jõua end enam peita, ei jõua end enam kaitsta – kõik need pildid, mida oleme kellelegi endast loonud, kõik need tunded, mida püüame teiste eest peita, kõik need igatsused, mida me ei julge endale tunnistada – me tahame vabaneda, tahame lubada kõigil nendel kihtidel laskuda alla, et saaksime lõpuks täielikus alastuses vaadata otsa nii endale kui teisele, lubades võtta end omaks, lubades end armastada täpselt sellisena nagu me siin hetkes oleme, süüdimatult oma puhtuses. Kes me oleme siis? Kes me oleme kõige selle all? Kõige selle all on Tõelisuse kehastus, nii haprana siin…

Me liigume üle teadmise ajastult tundmise ajastusse. Enam ei ole meil vaja teada, vaid usaldada ilma teadmiseta. Usaldada oma tundeid ja kasutada oma tundeid edasi liikumisel ja elu loomisel. Kui varem oli meil kõik teada, peale kooli said tööle ja teadsid, et jääd sinna pikemaks ajaks ja ehk isegi elu lõpuni, abiellusid ja teadsid, et lood pere ja ehk nii jääbki, kolid kuhugi ja arvatavasti sinna jäädki elu lõpuni. Siis tänapäeval enam need teadmised meid ei aita, elu on ootamatusi täis ja ajades taga kindlat teadmist me ei lase elul juhtuda ning põhjustame sellega endale palju kannatusi – vanasse klammerdumist, ootustes pettumist jne. Me ei pea enam teadma ette kõiki…