“Hingevalgus” 1. Tahtsin kallistada puud Ja talluda hapral samblal Süütada tuleisanda vaim Ja vaadata sinitaeva kuud 2. Kõrbetee Keset tühja maad Puhates Täna selgust saan Sild: Ei teadnud, kas nutta Või joosta Kuni leidsin end Valgusse jõudmast Ref 1: Palun jää, palun jää veel ükskord Sulanud jää mu südames on 3. Tahtsin leida ka voolava jõe Ja mesilaste peidetud mett Otsida üles oma tõe ja juua allikavett 4. Kõrged mäed Ja eksinud hing Ma kõigest väest Püüdsin vältida Sind Sild: Ei teadnud, kas nutta Või joosta Kuni leidsin end Valgusse jõudmast Ref 1: Palun jää, palun jää veel ükskord Sulanud jää mu südames on 5. Pole plaane ja unetuid öid…

Kõik võimalik on temas, meie maakeses emas. Meil heaks kasvupinnaks on siin õhk, vesi ja mullas aga me lõikame alati ka seda, mida oleme külvand ja edasi külvame. Kinni hoidmine kellegist kallist, lahti laskmine kellegist kallist, on sama mündi erinevad pooled. Pooled, mis hoolivad ühtmoodi kallilt. Kaalukausil ka me endi saatus, ka see on sama tähtis või ehk kallimast veel kallim. Kurbus, kaotusvalu, viha, on see tema või mu enda rahulolematus, varemtehtud viga? Võimalik on ka mitte midagi teha aga siis jääb just see midagi tegemata. Valikuid tehes on võimalik edasi liikuda, märgata elu ja edasi hoolida sellest imelisest elust kallist. Saatus on igas väikeses otsuses, igas elavas hetkes. Meil…

Kui suurelt me asju vaatleme, kas läbi piiratud pilgu või haarame sinna alla kogu oma kujutlusvõime. Mille jaoks me midagi teeme või tegemata jätame ning kes otsustab situatsioonide lahendi üle ja kus on lahendi algus, lahendi lõpp? Püüd aegajalt esitleda olukordi endale heas valguses, mitte tões. Kas me lisame tahtlikult oma varjamised, vaated ja tõekspidamised nendesse olukordadesse või on ühisväljas kõrgeim eesmärk ette määratud ja meie täidame lihtsalt oma osa vastavas ajahetkes. Kas me tunneme mingil hetkel ära oma rolli, kas meil on võimalik sellest rollist ka välja tulla, et mängureegleid muuta? Miks me miskit teeme, äkki ongi kõik situatsioonid ideaalsed ja ei vaja meie mõistuse tahtlikku ega ennetavat sekkumist.…

Kui enda ja enda tegevuse üle käib pidev kontroll mis hoiab meie tegemisi ja käitumisi ohjes siis ei saa me teha seda, milleks me loodud oleme. Arvates aegajalt, et sedaviisi me käituda ei tohi, me pole piisavalt ilusad, seda me ei suuda laadi mõtlemine. Me piirame ennast kehtestatud reeglite, uskumuste, tõekspidamiste järgi, mille oleme endile ise seadnud. Tegevuse või tegematuse taga on erinevad hirmud, hirmud mis meie sisse tulnud teadlikul või ebateadlikul viisil. Olgu selleks varasemalt kogetud sündmused või teiste inimeste poolt poetatud sõnad mis haaravad meid nõnda, et jäämegi neid ajapikku uskuma. Jäädes uskuma enda ja teiste õeldud sõnu. Igal mõtel ja sõnal on vägi, kasutame neid hoolikalt. Kontrolli…

Muutuvad situatsioonid ja muutub aeg aga meie oleme, meie jääme. Sündides loodi meile keha aga meie hing oli kehastuseks juba eelnevalt valmis. Keha on vahend uute kogemuste nägemiseks, kuulmiseks, tundmiseks, kogu elava kogemiseks. Oleme loodud üksteist toetama, aitama, kaitsma, väestama aga päris edusammud teeb meist igaüks omale sobival ajal ise kui me selleks parasjagu valmis oleme. Just enda sisemist maailma tundma õppides elavneb sisemine ja tärkab algallika tarkus mis meis alati on. Igatsedes armastust võiksime endas ära tunda selle piiritu armastuse. Julgeme olla iseendaga vaikuses, julgeme olla armastus ise. Meis on tühjus, meis on armastus, meis on kõik see mis siia maailma loodud, meis kõigis on see mis siia luuakse.…