Meil on hirm, hirm saada paljastatuks ning samal ajal on see ka meie sügavaim salasoov, me ei jõua end enam peita, ei jõua end enam kaitsta – kõik need pildid, mida oleme kellelegi endast loonud, kõik need tunded, mida püüame teiste eest peita, kõik need igatsused, mida me ei julge endale tunnistada – me tahame vabaneda, tahame lubada kõigil nendel kihtidel laskuda alla, et saaksime lõpuks täielikus alastuses vaadata otsa nii endale kui teisele, lubades võtta end omaks, lubades end armastada täpselt sellisena nagu me siin hetkes oleme, süüdimatult oma puhtuses. Kes me oleme siis? Kes me oleme kõige selle all? Kõige selle all on Tõelisuse kehastus, nii haprana siin…

Vahel me muretsema, mõnikord ka teadmatusest, teadmata, mis tegelikult toimub. Murest hoolimise asemel võiksime jääda pigem vaatlejaks, muretut hoolimist meile endile, meile kõigile, kõigi ja kõige, kogu elava hüvanguks. Keegi sina, keegi meist, kes sa hetkel muretsed, tea, et ainuüksi muretsemine ei tee olukorda paremaks. Me muretseme enamasti neist, kellega on meil kõige suurem kokkupuude, kellest me kõige enam hoolime. Kui ei hooliks, ei oleks ka muret. Muretseme ja hoolime vastavalt sellele, mis me eludes toimub või ei toimu. Miskipärast me muretseme oma kõige kallimate käekäigu pärast, vahest rohkem, kui iseenda omast. Meil pole võibolla sarnast kogemust või vastupidi, me ei soovi seda neile ja me reageerime üle, kui miskit…

Me liigume üle teadmise ajastult tundmise ajastusse. Enam ei ole meil vaja teada, vaid usaldada ilma teadmiseta. Usaldada oma tundeid ja kasutada oma tundeid edasi liikumisel ja elu loomisel. Kui varem oli meil kõik teada, peale kooli said tööle ja teadsid, et jääd sinna pikemaks ajaks ja ehk isegi elu lõpuni, abiellusid ja teadsid, et lood pere ja ehk nii jääbki, kolid kuhugi ja arvatavasti sinna jäädki elu lõpuni. Siis tänapäeval enam need teadmised meid ei aita, elu on ootamatusi täis ja ajades taga kindlat teadmist me ei lase elul juhtuda ning põhjustame sellega endale palju kannatusi – vanasse klammerdumist, ootustes pettumist jne. Me ei pea enam teadma ette kõiki…

Me oleme sündinud vabadusest ja armastusest kuid oleme taltsutatud tehnoloogia, rutiinide ja käskude, keeldude poolt. Sõna metsik, mis on kui meie vabaduse allikas on saanud kummalise tähenduse nagu miski, mis on hullunud ja ohtlik. Kuid meie sisemine metsikus on maastik täidetud õrnuse, pehmuse, tõelise siiruse ja loomuliku olemusega. Elades siin modernses maailmas oleme me aina enam kaotamas sidet oma loomuliku poole ja loodusega. Suurem osa meist ei tea, mida tähendab loodusest kodu- ja turvatunde leidmine. Kuid miski on meis kõigis, mis kutsub parkidesse, metsadesse, veekogude äärde, mägedesse – looduslikesse, elusatesse paikadesse. Me armastame looduses viibida, sest see meenutab meile meie endi elusust – me vaatame puid oma lihtsuses ja me…

Meie hingeelu ja keha heaolu ei pruugi ühiskonna arusaamadega kattuda. Üldise arusaama järgi peaksime ehk teadmisi juurde õppima, olema teistest kuidagi paremad, väljapaistvamad, vajalikumad, kasumlikumad ja nii edasi. Veel ja veel, et midagi on veel juurde vaja, et midagi on veel teha, et midagi on veel õnnest puudu aga tegelik, elav elu on võibolla teistsugune, ehk tuleks kõik olemasolevad teadmised siis unustada, kiht-kihi haaval, kihte aina vähendades, et tunda, et näha, et olla, meie hingeelu imelises olemuses. Vähem müra, rohkem vaikust. Tehkem oma elud vähem müra ning tavameedia vabamaks, seda välist tuleb igast aknast, uksest ja ka seinast. Silma ja kõrva edastatava kõrval on veel nähtamatud mürad, mis meie kehasid…