Elame imelisel ajal ja kõik see imeline on siinsamas, meile kõigile koheselt kättesaadav. Iga hetk on võimalik olla vaba, olenemata meie seisunditest või tekkinud olukordadest. Me hingame sisse elu, hingame seda imelist elu iga meie rakuga ja me sünnime iga hetk aina uuesti ja uuesti. Iga hingetõmbega me täidame oma kehad uuega ja laseme minna vanal. Täidame kõik oma meeled puhta valgusega ja aktiveerime meie säravpuhta algse ning ajatu vormi. Aega on meil lõputult aga tegutseme kohe, et antud füüsilise elu lõpedes ei oleks põhjust kahetsemisteks. Aeg on alati liikumises, kõik on uus. Tõene aeg on hetkes, selles samas hetkes. Võtame maha kõik isiklikud blokeeringud ja tõuseme sageduses. Teeme seda…

Kui tihti me muudame oma seisukohti, tõekspidamisi, maailmapilti kuna meiega resoneerub just see uus. Ärme hoia vanast süsteemist küüntega enam kinni. Laseme muudatustel toimuda just siis kui vaja ja me leiame selleks õige aja, oleme süsteemivabaks loodud. Aega on olnud meil piisavalt enese ja teiste pettusteks, aeg näib olema muudatusteks ja tegutsemisteks uutes, kõrgemates vibratsioonides, meie uutes tõdedes. Muudatused viivad meid lähemale oma tõelisele rajale ja isegi valesid teeradu pole tegelikult olemas, ka need toovad meid tagasi juurte juurde. Taimed kasvavad ja ka nemad muutuvad nii sisemiselt kui välimiselt aina täiuslikemaks täiusteks oma täiuses. Taimed on seotud konktreetsete asukohtadega aga meil on võimalik korrastada lisaks sisemistele tingimustele ka oma väliseid tingimusi. Kui toetav on meie keskond, kas see toetab…

Oleme südame, endaga kontaktis nüüd praegu ja igavesti. Südamega kontaktis olles pole piiravaid ega kammitsevaid mõtteid, neid mõtteid lihtsalt ei eksisteeri ja ei saagi eksisteerida selles ruumis. Oleme vaba universumi kodanikud, suutelised tegema kõike. Oleme täitsa vabad, me oleme alati vabad! Kas meie peas olevad mõtted ei lase meil südame ruumi tasandile laskuda, ei lase ühenduda meie algolemusega. Kas meie mõtted toetavad või takistavad meie olemust? Kumba poolt me siin ilmaruumis toidame või pole meil vaja toita kumbagi poolt ja lihtsalt jälgida ja olla? Meie algolemus on üks ja meie sinuga oleme üks nendest ühtedest. Ka meie üks teab, et me oleme kõik üks. Tule südame ruumi, tule-tule. Sa oled alati siia oodatud, sa oled alati selleks loodud. Me ei saa leida hinge peaga aga süda teab…

Julgeme elada elu. Kuidas ära tunda unistuste elu? See on ilmselt see mida sisimas soovime teha, mida tehes tunneme ennast alati hästi aga samas võib see olla esmapilgul hirmutav kuna nõuab enese ületust. See võib olla midagi meie jaoks sedavõrd lihtsat ja loomulikku, midagi millega tegeleksime suurema osa oma ajast. Selline töö mida tehes me ei väsi seda tehes ja teeksime seda aina veel ja veel. Seda tehes teeme head endale ja endale head tehes, teeme head teistele. Elades teiste mõjutuste ja soovide väljas, elame kellegi teise elu. Teiste elu elades väsime kiiremini, see töö või tegevus ei paku meile sisemist rahu ega rahuldust. Ise me teame, et peaksime tegema…

Kas me näeme loodust elavana, sõbrana ja oleme talle toeks ning hoolime temast nagu EMA hoolib oma tütrest, oma pojast? Kogu loodus on elav, loodus on veel enam. Kui taimed oleks meie nägu ja käituks me sarnaselt, kas siis oleksime rohkem sõbralikud ka temaga ja meie maakese emaga? Loodustunnetus on enese tunnetuse tunnetus. Vaatame tõele näkku ja tunnistame, et me oleme looduse osa. Osa sellest suurest, osa sellest imelisest loodu loodust. Seda imelist loodut loome me lisaks minana ka grupina, riigina, maailmana, universumina. Taipame ja tõuseme ühiselt. Teeme seda vastandumiseta, võttes kõik omaks, nagu antud hetke situatsioonis ta igaühes on. Saame võtta ka vastandumise omaks, võtame kõik omaks ja oleme…