Mäletan hästi väiksena maal oldud aegu, neid soojendavaid saunu, neid rahustavaid leile, nii meil, kui naabrite saunas. Saun on mulle alati meeldinud ja tasapisi mu hinge kasvanud. See on olnud läbi aegade pühaks paigaks, kus tervist turgutati ja vaimu värskendati. Saunapäeval tõime pangede või voolikuga külma vee ja kütsime elaval tulel ahju ning pliidil soojaks vee. Ootasime veidi veel, et saunaruum tõmbuks ühtlaselt soojaks ning kivid mööduvast tulest veel punetavalt kuumad ja saunalava juba ootaski meid ees. Saunas ja puhta vees, nendes mõlemas, on midagi erilist. Väiksena kasevitsasid metsast koju küll ei toonud ega nendest vihtasid ise ei valmistanud aga nendega vihtlemine oli saunakäigu üks osa. Tänase päevani naudin mahedat…

Vahel teeme pause, seedime, et siis jälle edasi toimetada, kõik omal ajal. Elu on muutuses ja meil on muutuste ja vabaduse aeg, aeg võtta vastutus, oma keha ja tervise eest enda kätte. Need on rütmid, milles elame, rütmid milles hingame. Keegi teine ei pane meid naerma, keegi teine ei tee meid terveks, keegi teine ei näe meie eest, me peame ise nägema, aeg on võtta silme eest meid pimendavad klapid, võtame kokku oma julguse, oleme tõesed, oleme ehtsad, et olla vabad, tegema ise otsuseid, aeg on käes. See keegi teine saab olla toeks, saab julgustada, kui aga tuge ega julgustust pole, oleme näiliselt justkui jäetud üksi. Oleme nagu filmis, oleme…

Vahel meid haarab kirjeldamatu tühjus, kadunud on kõik tunded ja mõtted. Paljud püüavad seda eirata ja leiavad viise end ruttu eemale viia selle tunnetamiselt kuid see on väga oluline üleminek. See tavaliselt järgneb muutusele, välisele või sisemisele – mõnele kindlale kavatsusele elus midagi muuta, kindlale sõnale, teole, rituaalile… mis iganes me oleme enda sisemuses vastu võtnud, et muutub meie elus. See tühjus, see kirjeldamatult vaikne hetk meie elus, on see, kus toimub lahti laskmine. See, et uus saaks sündida, peab alati miski surema. See on hetk, kus vana hakkab meist eemalduma ning sellest jääb järgi tühjus. Alati usume, et kui me ei tunne ennast elutipul ja hästi siis midagi on…

Väga paljud meist otsivad seda oma teed, eriti praegusel ajal, kus igal sammul võime leida infot, kus suunatakse leidma ennast, enda eesmärki, enda kutset. Ning peale kõiki neid loetud artikleid, õpetusi, kursuseid… tunnevad paljud end veel kaugemal olevat sellest enda teest, mida iga hinna eest leida on soovitud. Kuidas ja kust me leiame siis selle enda tee? Nagu ikka, kõik, mis tundub keeruline, on tegelikult väga lihtne – samm sammu järel hoides tasakaalu. Just tasakaal ongi see punkt, mille kaudu me tunneme ära enda südame tee – me tunneme end sellel sügavas sisemises harmoonias. Tasakaal, mis on loodud vastavalt sellele mis on praegu. Me liiga tihti kaldume otsimisse ja oleme…

Kasv on alati ebamugav, see viib meid eemale sellest, mida teame, sellest, millega oleme juba nii ära harjunud. Kuid samas kui see ebamugavus on läbi saanud, kui ühel hetkel järsku on jõudnud kohale hetk ära tunda, et sa pole enam sama… siis on sinus suur äratundmine. See tundmatus, kuhu suunas sa kasvanud oled, on justkui omasem. Me kasvame läbi aja lähemale Iseendale, kuid alati on see tee ka tundmatusse. Paradoksaalsus ei jäta puudutamata ühtegi elutahku. Vaid läbi tundmatu jõuame me lähemale tuntule – sellele sisemisele elukogemusele ja tarkusele, mis voolab meie endi soontes; sellele ilule ja puhtusele, mis hingab läbi meie endi südamete; sellele tõelisusele ja ekstaatilisele harmooniale, mis elab…