Me liigume üle teadmise ajastult tundmise ajastusse. Enam ei ole meil vaja teada, vaid usaldada ilma teadmiseta. Usaldada oma tundeid ja kasutada oma tundeid edasi liikumisel ja elu loomisel. Kui varem oli meil kõik teada, peale kooli said tööle ja teadsid, et jääd sinna pikemaks ajaks ja ehk isegi elu lõpuni, abiellusid ja teadsid, et lood pere ja ehk nii jääbki, kolid kuhugi ja arvatavasti sinna jäädki elu lõpuni. Siis tänapäeval enam need teadmised meid ei aita, elu on ootamatusi täis ja ajades taga kindlat teadmist me ei lase elul juhtuda ning põhjustame sellega endale palju kannatusi – vanasse klammerdumist, ootustes pettumist jne. Me ei pea enam teadma ette kõiki…

Me oleme sündinud vabadusest ja armastusest kuid oleme taltsutatud tehnoloogia, rutiinide ja käskude, keeldude poolt. Sõna metsik, mis on kui meie vabaduse allikas on saanud kummalise tähenduse nagu miski, mis on hullunud ja ohtlik. Kuid meie sisemine metsikus on maastik täidetud õrnuse, pehmuse, tõelise siiruse ja loomuliku olemusega. Elades siin modernses maailmas oleme me aina enam kaotamas sidet oma loomuliku poole ja loodusega. Suurem osa meist ei tea, mida tähendab loodusest kodu- ja turvatunde leidmine. Kuid miski on meis kõigis, mis kutsub parkidesse, metsadesse, veekogude äärde, mägedesse – looduslikesse, elusatesse paikadesse. Me armastame looduses viibida, sest see meenutab meile meie endi elusust – me vaatame puid oma lihtsuses ja me…

Meie hingeelu ja keha heaolu ei pruugi ühiskonna arusaamadega kattuda. Üldise arusaama järgi peaksime ehk teadmisi juurde õppima, olema teistest kuidagi paremad, väljapaistvamad, vajalikumad, kasumlikumad ja nii edasi. Veel ja veel, et midagi on veel juurde vaja, et midagi on veel teha, et midagi on veel õnnest puudu aga tegelik, elav elu on võibolla teistsugune, ehk tuleks kõik olemasolevad teadmised siis unustada, kiht-kihi haaval, kihte aina vähendades, et tunda, et näha, et olla, meie hingeelu imelises olemuses. Vähem müra, rohkem vaikust. Tehkem oma elud vähem müra ning tavameedia vabamaks, seda välist tuleb igast aknast, uksest ja ka seinast. Silma ja kõrva edastatava kõrval on veel nähtamatud mürad, mis meie kehasid…

Kui me tahame midagi uut, midagi teistsugust siis alustame iseendast, alustame algusest. Teeme midagi teisiti kui varem, pole paremat aega kui praegu. Praegu on õige aeg ja tea, et oleme alati hoitud. Oleme enda vastu ausad, oleme enda vastu head. Ma ei saa öelda, et teeme seda või teist ja siis juhtub nii. Ma saan öelda, et mis me oleme või ei ole, on kinni me usus, on kinni me peas ja ma ei räägi siin religioosest usust. Tõeline usk on täiuslik, temas sisaldub kõik vajalik. Kui keegi arvab, et väljapääsu pole, siis seda polegi, muuda oma mõtet ja väljapääs on olemas. Hoolitseme enda eest, peseme puhtaks oma aegunud mõttemustrid meist endist, peseme maha…

Teen silmad lahti, ärkan, tõusen voodist üles, vaatan aknast välja, vaatan seda linna ja miskit minus teab, et see mis ma näen, on mu enda reaalsus, ka sinu, kes sa mõtiskled, oled sarnases, oled siin. Selleks, et näha mis ei meeldi, on hea seda kogeda. Kuhu me liigume selle üleliigse linnastumisega, äkki on aeg olla valmis, et uuesti maastuda? Kuhu viib see elutormi kiirrong, kas ja kuhu teeme me oma vahepeatused, kas ka väljume nendes ühis ja üksikpeatustes, et vajadusel mööda uusi teid siis ühiselt või üksi kulgeda, sõita? Kas me elud siin siis sedavõrd planeeritud, vaba aega peatumisteks, muutusteks veel leiame? Teeme pausi, et avada uks iseendasse, iseenda algsesse,…